Jah ma märkasin Boyfriend TAG-i ja kõiki teisi küsitlusi.
Niisiis ma parem jutustan teile selle loo.
Öeldakse ,et ilusad mehed ja kaunid naised ei ole ju kunagi vallalised - tõsi!
Ka mina ei olnud üksik ja seal samas polnud seda temagi.
Minu suhe oli purunemas iga pisiteo pärast, kuigi hoidsin end vaos ja lootsin nagu iga naine. Küll kõik kunagi laabub ja ta mõistab. Ma teadsin, et minu elus ei muutu midagi koos temaga olles ma nutsin rohkem ja nägin, et selles suhtes olles ma olen siiski üksi. Mees kes sind ei märka ja ei väärtusta sind naisena ei ole mees.
Niisiis ma istusin rohkem arvutis vabadel momentidel. Alati leidus keegi kes kirjutas, et tal on rasked ajad ja ta ei tea mis edasi teha. Mina nagu suhtenõustaja kirjutasin oma nõuandeid aga ma ise? Kas mina ei vajagi pisut abi kokkuvõtmisel, et ükskord lõpetada see ajaraiskamine isegi kui sa arvad ja loodad, et lapsele on kasulik tema juuresolu.
Mida aeg edasi.. leidis keegi minuni tee. Alguses pidevalt kiusates ja küsides minult igasugu küsimusi. Mina keskendusin vaid iseendale ja lootusele.. no kes see siis rasedaid naisi ikka sebima tuleb :D (naersin ma). Möödus pikk aeg ,kui ma sünnitasin ja mees kes oleks võinud olla minuga kahjuks otsustas mu akna alla tulla raha küsima ja peale õnnitlemisi tähistama minna ''ISAKS'' saamise puhul. Noh see siis niiviisi oligi.. tulime lapsega haiglast kodu ja minu emaroll oli enda jaoks liiga võõras veel. Vahel jällegi internetti piiludes ma nägin jälle kellegi sõnumeid : ,, No kuidas sul läheb :P ? ''
Mina muidugi esimese hooga ütlesin : ,, Hästi!''
Arvuti taga pööritasin silmi ja mõtlesin oma ette.. no mida ta küll tüütab mind.
Hiljem, tülitsemiste ja murede keskel leidsin ,et vajan kedagi võõrast kuid just nagu mitte.
Kedagi kellele rääkida oli samal ajal kirjutada jõudnud mulle ja niisiis ma kirjutasin.. ja kirjutasin. Tema kuulaja rollis olles ei tahtnud muud öelda ,kui kinnitada minule ,et ma vajan oma ellu kedagi ,kes mind tõeliselt armastab. Muidugi vihjas ta ennast.. suslik selline :) !
Minu mõtted olid nii varieeruvad .. kord ma tundsin ,et ma suudan teha kõigele lõpu ja olla lihtsalt lapsega.. teine hetk nii nõrk, et isegi suu avamine tundus võimatu.
Hiljem kuulasin mina temast pisut rohkem, et teada saada kes on see võõras kuid samas nii tuttav. Miks ma teda üldse usaldasin? Kuidas ma julgesin läbi interneti seda teha?
Kuna kõik me oleme kunagi olnud kursis rate.ee- ga siis loomulikult oli seal kunagi postitusi seoses sellega, kes on leidnud endale interneti kaudu armastuse.. mulle enam pealkiri ei meenu. Jäin muidugi neid lugema ise natuke naerdes ja ka pisut negatiivne olles..,et no kuidas sa saad omale leida kellegi interneti teel ja temasse armuda. No ei ole ju loogiline.
Ise langesin ma täpselt samamoodi nendega ühte gruppi..
Igal võimalusel natuke kirjutades, varjates ja olles sama mina ,kuid olles rõõmsam selle üle. Keegi tõesti tahab minuga rääkida päevast-päeva.
Kuid mida aeg edasi ei olnud see enam nii õige. Temalgi ju naine ja laps. Ometi meie saatused ühtemoodi isegi koosoldud aeg oma kaaslasega 3-aasta pikkune oli täpselt ühtne.
Ühel päeval, kui ma jällegi oma tegemistest ja mõtetest kirjutasin oli tema teistsugune.
Ta oli kindel, et kui mina oma saatust ei muuda siis meie suhtlemine on läbi.
Milleks see kõik, kui me koos ei ole? Muidugi oli see ka õige. Mina muidugi kartsin vahel ei teadnud isegi mida. Ometi iga tüli käigus oligi see nö. lahkuminek.
Muidugi ei suutnud ma lõpetada suhet mis oli 3-aastat kogu mälestuste kohvriga minu õlgadel. Suhe mis ei viinud kuhugi ja mees ,kes käitus ülbelt tegi selleks kõik ise. Saatus mida oleksin ise otsustanud ,tehti minu eest. Ta pani oma jalanõud jalga samal ajal ,kui terve minu pere tema käitumise peale vihastas ja näpuga ukse poole näitas. Lõpusõnadeks :,, Et sa enam kunagi oma jalga siia majja ei tõstaks!''
Ma tean, et mul oli raske ja ma siis ikka veel ei uskunud seda ,et tegu oli PÄRIS lõpuga.
Ikka arvasin ,et ah küll ta jälle varsti kirjutab ja kogu see videomakk hakkab taas end kerima. Ei... ta ei helistanud vaid nädalaid peale seda end märku andes olevat hoopis minult andestust pärinud. Küll on alles jultumus!
Võtsin end kokku ja käisin koolis. Postkastist jälle nähes uut kirja küsimusega : ,,Kas sa lõpetasid selle suhte ära?''
Vastasin kindlusega jaatavalt ,ning lootsin temalt samasugust vastust. Asjatult.. tema oli veel suhtes.
Ta soovis minuga kohtuda ,kuid mina ei arvanud sellest midagi head.
Eelnevalt oli ta juba jõudnud ju kirjutadagi ,et võibolla päriselt nähes me ei meeldigi teineteisele. No ,kes nii ütleb!
,,Hea küll!'' Ütlesin ma raskelt välja hingates. Päeval mil me kohtuma pidime kesklinnas Tartu bussijaamas oli minu äratuskell ise magama jäänud. Kuulsin telefoni helisemas ja ise unise häälega proovisin vastata. Kuuldes teisel pool toru tema häält ja küsimas kui kaugel ma olen. Kuidas ma siis püsti kargasin ja jooksin ühest toast teise. Juuksed krässus, silmad poolenisti kinni ja hambaari suus. Pöörasin riidekapi tagurpidi ise supeldes riiete keskel , otsides midagi rabavat. Midagi mis seljas hea välja näeks. Järsku kuulen uksekella!
Torman käterätik ümber uksele ise ühe näopoolega meigitud vaatab mulle vastu tundmatu naisterahvas pakikesega. ,,Tervist! Teil oli tellimus ja palun sellele lehele allkirja.''
Annan allkirja ära ja jalutan pakiga diivani juurde mõtlemas ise .. no ei mäletagi nagu mis ma kunagi tellisin. Pakki lahti rebides märkan blonde kiharaid.. hakkan naerma ja siis seletan oma ette : ,,No muidugi.. , tellisin need ikka väga ammu ja nüüd siis tänaa tulid.''
Mida kõike me naised meeste nimel ära ei tee eksole. Pusisin omale need kuidagi pähe ,et näha välja ideaalne .. äkki muidu ei tahagi minuga rohkem kohtuda (lollid mõtted peast ära). Uksest välja astudes sattus minu riietus olema üleni valge... täitsa juhuslikult nägin ma välja nagu ingel ainult tiivad puudusid.
Bussijaama jõudes helistasin ja küsisin ,et millisel nurgal tema on. Vastab mulle ,et :,, Ma ei teagi ,kus sina oled ?''
Ühel hetkel inimeste varjust paistis tema.. täpselt selline nagu ma teda ette kujutasin. See sama mees kellele ma oma mured kõik kurtsin. Mind märgates ta jalutas minu poole kindlal sammul ja lähemale jõudes kallistuse asemel ta suudles mind. ( Eelnevalt ma väitsin talle kirjutades ,et ta ei julgeks seda teha...) Mina lihtsalt läksin vooluga kaasa ,nagu teaksin ma teda terve oma elu. Me jalutasime käest kinni.. jõudsime ka ''Musumäele'' , uurisin temalt kas ta arvab ära mis selle mäe nimi on. Muidugi ta ei teadnud ,kuid mina andsin talle vihje.. tehes musi talle. :) Me läksime sööma.. küll mitte uhkesse restorani vaid Ränduri pubisse.
Käisin end vetsus nö. puuderdamas ja kontrollimas oma näo igat joont.
Tagasi jõudes ma olin valmis juba ise rahakoti välja otsimas mille peale härra ütles :,, Mina maksan ja pane see oma kotti tagasi.''
Ei öelnud siis muud talle ,kui : ,,Ma olen tegelikult harjunud enda eest ise maksma.''
Tema vastus oli vaid :,, Õiged mehed ei lase naisel ise maksta.''
Ei osanud enam targutada ja panin rahakoti kinni. Jalutasime veel kuniks tema telefon helises ja ta minu käest lahti lasi. Helistajaks oli tema naine.
Muidugi oli mul ebamugav eriti kui ta veel vastu võtab selle kõne. Mina korralik tüdruk ei taha jälle sama künka otsa kukkuda. Eriti veel peale kõnet kuuldes ,et naine soovib teda õhtul enda juurde ööseks. Aplaus mulle! Saan vist järjekordselt omale uue tobu. Saatsin ta bussipeale kallistuse ja suudlusega küsides loomulikult üle : ,, Kas sa lähed õhtul tema juurde?''
Tema vastus minule oli :,, Maitea.. .''
Õhtul ei saanud ma kuidagi peast seda kohtumist temaga ja ei osanud olla ei õnnelik ega vihane. Lootsin lihtsalt ,et ta ei lähe.
Ta kirjutas mulle peale trenni ,et ta ei läinud tema juurde ja ta ei saa kuidagi olla ilma minule mõtlemata. Ma meeldin talle väga-väga ja ta tahab minuga koos olla.
Ajapikku me suhtlesime ja tuli mulle ka külla!
Olin arvestanud ,et ütlen vanaemale ma ei saa tulla nädalavahetusel ,kuna mul on mõned plaanid tehtud aga luban tulla kindlasti hiljem ja veendusin ka lapse heaolu suhtes.
Loomulikult ei saanud ju saladuseks jätta müstilist meest ,kes meie Marleenile külla tuleb.
Terve perekond otsustas selle nimel sõita Tartusse ikka nii öelda pilku peale viskama mehele ,kes mulle väga meeldis. Mõttes endal samal ajal : ,, Hea ,et veel sugulasi kaasa ei võtnud.. .'' Mul oli ülimalt piinlik .. ma arvasin ,et nüüd ei taha ta enam elus minuga koos olla. Terve perekond tuleb ja hirmutab ta ära. Kes mind siis enam tahab.
Laps jooksis tema poole jäädes teda altkulmu jälgima. Tema muidugi teadis ,et mul on pisike poja ja isegi nägi teda läbi kaamera arvutist.. sellel hetkel kui ta päris potsik oli. Kuid ma ei tahtnud talle kiirelt peale käija või lämmatada. Tahtsin vaikselt minna pereellu.
Nii palju siis vaikselt pereellu minemisest.
Lõppkokkuvõttes suutis ka minu ema natuke õnnelikumas olekus reedet tähistamas jätta endast super mulje lauldes meie voodi serval.
Niisiis kes arvasid või lootsid ,et suhet alustades me mängime olla kedagi teist või loodame näidata kõike teistmoodi siis.. YOU FAIL ! :D
Õnnneks minu kaaslane ei kadunud kuskile , ei mõelnud kuhu ta end nüüd sisse mässis ja ei vaadanud kiirelt bussiaegu. (Mida ma oma peas välja mõtlesin).
Me suhtlesime jällegi interneti vaheldusel ,kuna ta oli pikalt soomes tööl ja mõnel korral Eestis. Dannu sünnipäeva kingituseks 2-aastaseks saamisel aitas temagi lapse kingituse soetamisel kaasa. Niisiis seisab uhke liumägi ja kiik aias. Iga kord kui Tartu vanaema juurde külla minek on siis ootab see Dannut seal.
Dannu koos minu väikse õega liugu laskmas.
Enne kokku panemist.
Kuna mina veel tööl ei käinud siis minul oli suvel puhkust palju :) !
Ma nautisin seda suve ja me saime lähedasemaks kolmekesi suve veetes.
MEENUTUSI FOTODEL :
Kui oli kohustus tagasi soome minna...
Kataloogid kohe pidid seal kaasas olema :D !
Jälitati...
Me harjusime koos olema :)
Me tähistasime koos veedetud aegu.
Ma riskisin ,et leida endale see teine pool kes oleks just kui see õige.
Kõik me oskame ,suudame ja tahame.Võime kinnitada üht ja teist. Saatust aga saame me ise muuta ja me tõepoolest ei tea kus on see ''Tema''.
Mina olen õnnelik ,isegi kui nüüd me oleme rohkem harjunud olema koos. Ei varja oma mina vaid oleme täiesti meie ise!
